Lamekatus on katusetüüp, mille kalle on väga väike — üldjuhul alla 1:10 ehk alla umbes 6 kraadi. Täiesti horisontaalne katus ei ole otstarbekas; ka lamekatusel on alati kerge kalle, mis juhib vihmavee katusekaevu või räästa üle. Lamekatuseid kasutatakse laialdaselt kortermajades, büroohoonetes, tööstushallides ja avalikes hoonetes. Soomes levis lamekatus eriti 1960.–70. aastate kortermajaehituse buumi ajal, mil ehitati suuri elamurajoone raudbetoonelementidest kortermajade. Lamekatuse eelised on hoone lihtsam vorm, võimalus kasutada katusepinda tehnikale (ventilatsiooniseadmed, päikesepaneelid) ning üldjuhul madalam ehitusmaksumus suurtes hoonetes. Puuduseks on suurem veekindluse risk võrreldes järskude katustega. Lamekatuse hüdroisolatsioon on kriitiline — isegi väike kahjustus isolatsioonis põhjustab lekke, kuna vesi ei voola ära, vaid koguneb lompidesse. Seetõttu nõuavad lamekatuse hüdroisolatsiooni materjalid, projekteerimine ja teostamine erilist asjatundlikkust ja hoolikust.
Lamekatuse konstruktsioon ja hüdroisolatsioonikihtid
Lamekatuse tüüpiline konstruktsioon altpoolt ülespoole koosneb kandvast konstruktsioonist (betoonplaat või profiilplekk), aurutrõkkest, soojusisolatsioonist, kallakuvalust või kallakuisolatsioonist ning hüdroisolatsioonist. Kallakukiht on oluline — see juhib vee kontrollitult katusekaevu või välisele äravoolule.
Hüdroisolatsioon teostatakse lamekatustel kõige sagedamini bituumenmembraaniga. Topeltmembraan (alus- ja pinnakerge) on tüüpiline lahendus, kus membraanikihtid keeviskinnitatakse või liimitakse teineteise peale nii, et õmblused ei kattu. Membraanikihtide kogupaksus on umbes 6–8 mm. Pinnamembraani ülapind kaitstakse UV-kiirguse eest mineraalgranulitega või eraldi kaitsekihiga.
Alternatiivsed hüdroisolatsiooni materjalid on PVC- ja TPO-katusemembraanid ning kumibituumenmembraan. PVC-katus on levinud eriti Kesk-Euroopas ja levib ka Soomes. See on kergem ja kiiremini paigaldatav kui traditsiooniline bituumenmembraan, kuid nõuab vuukide kuumõhukeevitust.
Vee äravool ja kalded
Lamekatuse toimimise alus on kontrollitud vee äravool. Kalded projekteeritakse nii, et vesi juhitakse katusekaevu või üle räästaserva. Minimaalne kalle on 1:80 (umbes 1,3%), kuid soovitatav kalle on 1:40 (2,5%). Liiga lauged kalded põhjustavad vee kogunemist lompidesse, mis koormab hüdroisolatsiooni ja suurendab lekkeriski.
Sisene vee äravool katusekaevude kaudu on kortermajades levinum lahendus. Katusekaevud asuvad katuse madalamates kohtades ja neist juhitakse torud hoone sees vihmaveekanalisatsiooni. Kaevude ümber paigaldatakse tugevdusmembraan ja kaevu ühendus hüdroisolatsiooniga tehakse spetsiaalse äärikliitmikuga.
Lamekatuse vee äravoolul peab alati olema varundussüsteem ülevoolujuhtumite jaoks. Kui peakaev ummistub, peab vesi saama pääseda avariiylevoolust enne, kui veekogus ületab konstruktsiooni kandevõime. Vee kaal on oluline koormus — 100 mm sügavune lombi kaalub 100 kg/m², mis võib ületada konstruktsiooni projekteerimiskoorma.
Lamekatuse hooldus ja tüüpilised probleemid
Lamekatus vajab rohkem regulaarset hooldust kui järsk katus. Hooldustegevused hõlmavad katusekaevude puhastamist lehtedest ja prügist vähemalt kaks korda aastas, hüdroisolatsiooni seisukorra visuaalset kontrolli ja lompide piirkondade jälgimist. Lompide teke viitab kaldepuudusele või ummistunud kaevule.
Lamekatuse levinumad probleemid on hüdroisolatsiooni vananemine ja pragunemine, läbiviikude lekked, katusekaevude ummistumine ja soojustuse märgumine. Bituumenmembraani kasutusiga on tavaliselt 25–35 aastat, pärast mida tuleb hüdroisolatsioon uuendada. Uuendamist saab sageli teha vana membraani peale, tingimusel et aluskonstruktsioon on heas seisukorras.
Lamekatuse remondi ja uuendamise maksumus on umbes 30–60 €/m² membraankatuse puhul. Ulatuslik märgumine nõuab soojustuse vahetamist, mis tõstab kulu 80–120 €/m²-ni. Korteriühistutes on lamekatuse põhiremont üldjuhul suurim üksik hooldusmaksumus ning selleks tasub valmistuda pikaajalise hooldusplaaniga.
Seotud terminid
Sisu üle vaadatud ja kinnitatud
Uuendatud: aprill 2026
